seda. Ta vihastab ning jookseb minema. Pisarad voolavad mööda tema kahvatut nägu, tema süda, mis sulle kuulus, on nüüd kildudeks purunenud ja kadunud. Üritad talle järgi joosta, sa vihastad, hakkad märatsema. Vannud kõva häälega ning sul tekib tahtmine oma viha kellegi peal välja valada. Lähed seltskonda tagasi, haarad vihaselt pudeli ja kaanid korraga tervelt pool pudelit endasse. Tantsulõvist on saanud vihane ja masenduses olev pull. Hakkad isegi omaeneste sõpradega tüli norima. Tunned, et keegi ei hooli sinust ja hakkad ettejuhtuvaid asju lõhkuma. Sinu organism ei pea pingele vastu, sa oksendad. Kõigud ühelt jalalt teisesele, jalad on nõrgad. Sõbrad, kes sind aidata tahavad, tõrjud sa lihtsalt minema. Semu, kes käseb sul rahulik olla ja ütleb sulle halvasti, ärritab sind ja sa lähed talle kallale, oma enesele sõbrale. Sinu jaoks piire pole ega tule. Alkohol sinu kehas on teinud sinust vihase ja ükskõikse inimese
valmis laskma end jälle narriks teha, et kuulda veel kord rahvast niiviisi seda vana kiituslaulu laulmas. Tom sai sel päeval rohkem mükse ja suudlusi (vastavalt tädi Polly vahelduvale tujule) kui varem terve aasta jooksul; ja ta teadis vaevalt, kummad neist väljendasid rohkem tänutunnet jumala ja armastust tema enda vastu. 19. PEATÜKK See oligi Tomi suur saladus -- kavatsus tagasi koju minna kaasmereröövlitega ja omaeneste leinajumalateenistusest osa võtta. Nad olid laupäeva õhtul videvikus palgil Missouri kaldale sõudnud ja viis-kuus miili külast allpool maabunud, peaaegu koiduni linna ääres metsas maganud, siis kõrvalisi tänavaid, mööda kirikusse hiilinud ja rõdul lagunenud pinkide vahel oma une lõpetanud. Esmaspäeval hommikusöögilauas olid tädi Polly ja Mary väga armsad Tomi vastu ja väga tähelepanelikud tema soovide suhtes. Kõnelus oli ebatavaliselt elav. Selle kestel ütles tädi Polly:
annaabi.ee 
