Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena
Rahvuslikust seisukohast ei tohiks see olla meile nii hirmus. Sest me ei ole mitte
ühe hundi lõugade vahel, — selles meie olemise tähtsaim tagatis. See sunnib
meid ühtlasi alati teraselt valvel olema, see ei lase meid kunagi loiult suikuda ega
ka korraldada kodus kahtlasi eksperimente, see sunnib meid olema sisemiselt
tugevad, oma rahvast kasvatama poliitiliselt ja rahvuslikult teadlikuks, palju
enam kui seda on vaja mõne suurrahva juures või vaiksemas olundis.
On selge, et eestlus püsib vaid nii kaua, kui Eesti maa on eesti põllumehe käes,
tugevalt tema käes. See on aabitsatõde, see on meie rahvuslik aksioom, mille
eest võitlesid vene ajal C. R. Jakobson ja Jaan Tõnisson, aksioom, millest tõmmati
julged konsekventsid Vabadussõja järel radikaalse maareformi näol ning mis nagu
mingi kategoorilise imperatiivina nõuab alatist tarka ja aktiivset agraarpolitikat,
ühtlasi aga ka kasvatuspoliitikat
annaabi.ee 
