Nõukogude avangard ja kunstirühmituste teke 1960. aastatel
minevikuga, vaid tuli ennast sellest lahti siduda. See oli kõige tähtsam murrang
eesti sõjajärgses nõukogude kunstis.
Hoiakud taolises olukorras võisid olla küll erinevad, kuid koos moodustasid nad
kohaliku popkultuuri olemuse.
Esimesed põhimõttelise muutuse märgid ei tulnud mitte kunstnike vaid
muusikute kaudu, läbi häppeningide.
Kuna ei saa rääkida valdavast popkuinsti lainest ega mingitest valdavatest
trendidest, siis pole see lühike periood oluloine teoste arvu vaid selle olemusliku
pöörde tõttu. Ehk võib pigem rääkida ühest kunstiseltskonnast, kes regulaarselt
kohtusid, üritus korraldasid, näitusel esinesid ning popkunstist vaimustatud olid.
See oli järsk traditsioonidele seljapööramine.
Popkunst – kriitiline suhe ümbritsevasse, rollitaju, vahekord traditsioonilise
esteetikaga jne. On selge, et popkunsti puhul ei saa rääkida laiemast ühtsest
programmist
annaabi.ee 
