Kõneanalüüs Kersti Kaljulaid
Toona
tundsime sarnases mõttelaadis ilmeksimatult (liialdus) ära totalitarismi.
Täna, 26 aastat hiljem, oleme millegipärast hakanud arvama, et me ei vajagi oma
erimeelsusi. Tundub ka, nagu ei oskaks me enam leida mõistlikke kompromisse.
Selliseid, mille puhul võimalikult paljude süda oleks ikkagi rahul.
Vaatan ja imestan, kuidas sotsiaal-liberaalse maailmavaate kandjad on valmis
muutma mängureegleid nii, et iseotsustamise õigus lihtsais olmelisis asjus oluliselt
kahaneb – selmet, et lihtsalt toetada positiivseid valikuid. Eriti halb, kui keeldude
tagant kumab läbi pigem riigikassa täitmise tarvidus, kui siiras rahvatervisemure.
Sama veider tundub soov radikaalselt ja revolutsiooniliselt (paar) tagasi pöörduda
aega, mil inimeste vabadus, eriti naiste ja laste oma, oli oluliselt väiksem.
Konservatiivsus on revolutsioonide vältimise kunst (Antitees). Rahvusluse
annaabi.ee 
