Muinasaja arengujärgud ja mõisted
Kivikirstkalme- oli Eestis, Skandinaavias, Soomes ja Lätis peamiselt
pronksiajal levinud kalmetüüp. maeti üldiselt põletamata laipu.
Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid.
Kivikirstkalmete ehitamine Eestis algas 11. sajandil eKr.
Kõige enam rajati neid nooremal pronksiajal, mõnevõrra
veel eelrooma rauaajal.
Linnus- on muinas-, vana- või keskaegne kaitseehitis, mille ümber
rajati asulaid. Hakkati eestisse rajama 13. Saj. Peamised tüübid:
1)mägilinnus-olirajatud igast küljest looduslikult kaitstud küngastele.
2)neemiklinnused- neemikuna lõppevale otsale püstitatud linnused.
3)ringvall-linnused-võimsate paekivist laotud vallidega linnused.
Eestlaste naabrid- Eestlastel oli sageli kokkupuuteid oma
naabritega, küll sõdides, küll kaubeldes. Oma asendi tõttu
oli Eesti läbikäimise läveks lääne ja ida vahel. Soomlaste
ja karjalastega olid suhted väga head, lõuna poolt naabritega
tuli aga aeg ajalt ette tülisid.