ligidalt ega ootaks mind enne ööpimedat. Teised teenijad mind ka ei otsiks: nad läksid ära ja hakkasid püha pidama kohe, kui vanad olid kodunt läinud. Noh, kui pime oli, hakkasin minema mööda jõeäärset teed ja käisin umbes kaks miili või rohkem, kuni enam ma ju ei olnud. Ma mõtlesin, mis teha. Tead, kui oleksin katsunud jala ära minna, siis oleksid koerad mu üles otsinud; oleksin ma varastanud paadi ja üle jõe sõitnud, siis oleks leitud paat puudu olevai ja oleks teatud, kust ma sõitsin üle jõe ja kust mu jälgi otsida. Siis ma arvasin: mul on parve vaja; ma ei tohi jälgi jätta. Viimaks nägin, et eemalt jõelt paistis tuli; läksin vette ja lükkasin üht palki enda ees ja ujusin poolpõiki jõe keskpaiga poole ja jõudsin ajupuude vahele, hoidsin pea viltu ja ujusin vooluga koos edasi, kuni üks parv tuli lähedale. Siis ujusin selle taha ja hakkasin tagant kinni. Taevas läks pilve ja natuke aega oli üsna pime
annaabi.ee 
