M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
kõikjal samad kõdunemistunnused. Ühes nurgas avastasid nad salapärasust tõotava kapi, kuid
see
tõotus oli petlik: kapis polnud midagi. Nüüd olid nad jälle julged
ja enesekindlad. Nad kavatsesid parajasti alla minna ja tööle hakata, kui. . .
«Tss!» ütles Tom.
«Mis on?» sosistas Huck hirmust kähvatades.
«Tss! Seal! Kas kuuled!»
«Jah! Oh, heldus! Laseme jalga!»
«Ole vait! ära liiguta end! Nad tulevad otse ukse poole.»
Poisid heitsid pikali põrandale, surudes silma vastu oksaauku põrandalauas, ja jäid hirmus
ning
ärevuses ootama.
«Nad peatusid ... ei, tulevad. Seal nad on. Ära sosista enam ühtegi sõna, Huck. Issand, kui ma
ometi väljas oleksin!»
Kaks meest astusid majja. Kumbki poiss ütles enesele;
153
«Vana kurttumm hispaanlane, kes hiljuti paar korda linnas käis. Teist pole kunagi varem
näinud.»
«Teine» oli kaltsudes räpane mees kaunis ebameeldiva näoga. Hispaanlasel oli seljas serape1;
tal