Mida andis mulle, kui tänapäevasele lugejale „Hamlet”?
igapäevased nn.lihtsad küsimused. Valikuid tehes, me teeme vahet nii heal kui halval, aga
siiski see on meie endi arvamus ning vahel me ei arvesta teistega, kuid samas oleme
mainipuleeritavad kõiges ümbritsevas.
Teod, mis on tehtud, neid ei tohi kahetseda, sest see kurvastaks meid nagu kurvastas Hamlet
Ophelia surma üle, isa mõrv, millelt ta ei saanud mõtteid ning ema mürgitamine on oma
lapsele kõige suurem kurbus, mis meil elus võib osaks langeda. Eesmärke saavutades
arvestame ka ohvitega,sest kunagi ei saagi olla kõigega rahul ja, et kõik oleks ideaalne.
Hamleti kättemaks oli lõpuks õnnestunud vaatamata sellele, et kuidas see oli saavutatud ja
mis see lõpuks endaga kaasa oli toonud. Hamlet lahkus maisest elust, kus teda enam ei
oodanud ees lilled, rahu ja vaikus. Surm oli selle lõpetuseks kergendus. Seada jalule õiglust
sellise hinnaga ei kohta me küll just tänapäeval, aga põhimõte jääb samaks, saavutada
eesmärgid iga hinnaga, nende nimel me ju elamegi.