Inimene kui iseenda vang
lootvateks. Inimesi ei iseloomustanud enam headus ja südamlikkus, vaid kurjus, ahnus
ja ükskõiksus. Nad olid ennast justkui lukustanud kõige halva sisse ning sellest välja
tulemine on teadagi raske ja keeruline ning nii mõnelegi võib see vangistus osutuda
lausa võimatuks takistuseks. Bulgakovi teose tegelased olid samuti liiga kinni oma
pattudes ning inimesed ei osanud enam oma hinge päästa.
Väga vähe on ühiskonnas inimesi, kes julgeksid teistest erineda ja võtta igasuguseid
ohverdavaid riske. Me ei oska kuulata oma südant ja teha midagi, mida ihaldame. Mitte
keegi meist ei taha olla õel ja kurjust täis, kuid meid ümbritsevad inimesed ja ühiskond
on liiga palju mõjutatavad. Teiste inimeste käitumine meie endiga ning ühiskonna
suhtumine kodanikesse võib nii mõnegi inimese sisepagulust mõjutada ning viia lausa
ühiskonnast võõradumiseni. Ka "Meistris ja Margaritas" kujutas Bulgakov väheseid
sellistena, kes julgeksid võtta riske