Lambakarjus ja aeg
Ta koges koiksuse raputavat ligiolu ning
seda, kuidas selles jumalikus ligiolus vallanduvad pisarad ja naer. Tasa
astusid ta tallad magiradadel lammaste kannul. Kui tal midagi teha
polnud, motles ta valja uue maailma ning elas selle elu vlimase kui rakuga.
Kari kosus tema kae all, toved ja metselajad hoidsid eemale ning onnistus
puhkas karjuse tegude peal.
Talved veetis lambakarjus kulas, kus tal oli vaike savist ja olgedest
onn. Sageli kogunes kularahvas ohtuti tema onni juurde ning kuulas
karjuse lennukaid lugusid kaugetest maadest ja salaparastest linnadest,
uhketest paleedest ja neis valitsevatest vagevatest kuningatest - ja koik
lAMBAKARJUS JA AEG
imestasid karjuse teadmisi. Kinnisilmi raakis see oma jutte ja keegi ei
osanud arvata, et k6ike, millest ta raakis, oli ta t6epoolest oma silmaga
nainud, k6ike oma ihuga tundnud. Keegi ei taibanud, et k6ik need kauged