M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Siis võan ja ...»
Ja ta hakkas kujutletavat poissi kolkima --tagus rusikatega õku, muljus ja peksis
jalgadega.
«Oh, said nü ud, kas said? Sa üled «külalt», jah? Noh, hea kül, olgu see sulle õetuseks!»
Nii lõpes kujutletav kolkimine Tomi rahuldusega.
Keskpäval põenes ta koju. Tema süametunnistus ei suutnud enam väja kannatada Amy
täulikku õne ja tema armukadedus ei suutnud taluda teist hingepiina. Becky jäkas
Alfrediga piltide vaatamist, aga kui minutid mö odusid ja ütki kannatavat Tomi nätavale ei
ilmunud, hakkas tema võdurõ om tuhmuma ja huvi piltide vastu kadus. Jägnesid tõidus ja
hajameelsus ja siis melanhoolia. Paar korda teritas ta kõvu, kuuldes samme, kuid see oli vale
lootus: Tom ei tulnud.
120
Lõuks oli ta täesti õnetu ja kahetses, et oli niikaugele länud. Kui vaene Alfred mäkas, et ta
teda teadmatul põjusel kaotama hakkas, ja alatasa hü udis: «Oh, siin on tore pilt! Vaata seda!»,