Eesti köök
Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud
suhted.
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud
mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks
kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja
elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus.
Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata
odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul
valget saia.
Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud
segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal
süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud
hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust,
-tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud
rituaalne tähendus
annaabi.ee 
