Meeste varjupaik
Usun, et kõik mehed
mõistsid nende kurnatud meeste muresid. Selle kurikuulsa etenduse, millest kõik
räägivad, pärl oli see, kui hakkas muusika mängima ning näitlejad hakkasid peanoogutusi
tegema.
Saali sisenedes ehmatasin ma samas ka ära, sest selle nii öelda varjupaiga seinad
koosnesid õllekastidest ja see õllekogus meenutas mulle eilseid mälestusi nii palju kui
neid oli. Aga samas ka menus mulle kurikuulsa möllumehe ja pidutseja Matti Nykaneni
ütlus, et üks õlu peab alati sees olema. Kõige rohkem häirib mind etenduses see, kui
näitleja seab oma huultele suitsu, mõne joogi või söögi, sest pahatihti tekib mul nälg
nende asjade üle.
Huumor ja kahtlased kokkusattumised olid väga üllatavad. Näiteks olukord, kus
spiooni iseloomuga mees kontrollis oma naise truudust ning veendumaks, et naine teda
petab, tõi võrdluseks alumised vurrud. Või see olukord, mil satuti planeeritud jalgpalli
annaabi.ee 
