M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Nägin, et kirstukaas oli niisama kui ennegi,
kuid ei julgenud minna vaatama kaane alla teiste nähes.
Siis hakkas inimesi sisse tulema. Kuningas, hertsog ja tütarlapsed istusid esimesse ritta
kirstu peatsisse ning pool tundi käisid inimesed ükshaaval aeglaselt kirstust mööda ja
vaatasid natuke aega surnule näkku, mõni laskis silmist pisara veereda, kõik oli väga
vaikne ja pühalik. Ainult tütarlapsed, kuningas ja hertsog hoidsid taskurätid silme ees
ning pidasid pead norus ja nuuksusid natuke. Polnud muud kuulda kui jalgade kähinat
põrandal ja ninanuuskamist: inimesed nuuskavad matusel alati rohkem kui kuskil mujal,
ehk olgu siis kirikus.
Kui kõik kohad olid tungil täis, libises surnumatja oma mustade kinnastega vaikselt mööda
tuba, viimaseid toimetusi tehes, inimesi ja esemeid korraldades; ta liikus tasa kui kass. Ta
ei rääkinud, ta juhtis inimesi, aitas hilinenud sisse, avas läbikäigutee, ja tegi seda kõike
peanoogutuste ja käeliigutustega