Tuul raskelt rabab räitsakate vihku, lind, loom ja inimene kohkunult kuulab.(Visnapuu 1950:468) Kolm tuhat hobust, kolm tuhat suud üle väljade hirnub ja traavib. Kaasa lendavad metsade ladvad,puud täis tuisku kõik maanteede kraavid.(Visnapuu 1932:269) Sääl tuulekohinas üks väike kaja ja taevasinas rohked tõotused. Need süütavad mus hellad aimdused, pean seisma nagu palvetaja.(Under 1904:12) Sula on tulnud üle maa, tuleb ja tuleb ning otsa ei saa. Luksud ja nuuksud kurgus kui lapsel, pärani kargab siis huulte kapsel. (Under 1923:207) Siis tuleb kevad, jalas kiirtest kingad, ja laotab maale kirendavad kangad. Ta põimib piha ümber purpurvöö. Päev pole enam päev, öö pole enam öö. (Visnapuu 1950:471) Kus lõpeb päev, kus algab öö? Silm silmas nad jaanikuul, neid ühte köitnud hõbevõõ, üks süttimas teise suul. (Under 1943:435) Lõhnab magusalt, magusalt suvine tuul, toob niitudelt ja nurmelt hõngu.
sosistamist; ainult riiete leinav kahin segas vaikust, kui naised oma kohtadele läksid. Keegi ei mäletanud, millal väike kirik varem nii täis oli olnud. Viimaks tekkis väike vaheaeg, ootlik vaikus, ja siis astus tädi Polly sisse Sidi ja Mary saatel ja siis Harperi perekond, kõik sügavas leinas. Terve kogudus, 111 ka vana õpetaja, tõusis aupaklikult ja seisis, kuni leinajad olid esimesel pingil istet võinud. Järgnes uus üldine vaikus, mille sekka aeg-ajalt kostsid tagasihoitud nuuksud, siis laotas õpetaja oma käed laiali ja palvetas. Seejärel lauldi liigutav laul, millele järgnes jutlus teemal «Mina olen ülestõusmine ja elu». Jutluse kestel maalis vaimulik nii kauneid pilte kadun u d poiste meeldivusest, veetlevast iseloomus ja haruldasest andekusest, et iga kohalviibija temaga mõttes nõustus ja südametunnistuspiina tundis meelde tuletades, et oli nende vooruste suhtes varem alati
annaabi.ee 
