Elanikud õiendasid oma asju hajameelselt ja kõnelesid vähe, kuid ohkasid sageli. Lastele tundus see puhkepäev koormana. Nende meelelahutustes ei olnud hoogu ja nad loobusid neist vähehaaval. Becky Thatcher luusis pärast lõunat nukralt tühjas kooliõues, kuid ta ei leidnud sealt midagi lohutavat. Ta kõneles endaga: «Oh, kui mul ainult tema vasest kaminavõrenupp alles oleks! Nüüd aga ei ole mul temast mingit mälestust.» Ja ta surus tagasi väikese nuuksu. Siis ta seisatas ja ütles endale: «See oli just siin. Oh, kui see veel kord juhtuks, ma ei ütleks enam nii, ei ütleks seda mingi hinna eest! Kuid nüüd on ta läinud; ma ei näe teda iial, iial, iial enam.» 110 See mõte viis ta meeleheitele ja ta läks ara, pisarad veeresid tema palgeid mööda alla. Siis läks mööda salk poisse ja tüdrukuid, Tomi ja Joe mängukaaslasi. Nad seisatasid, vaatasid üle püstaia
annaabi.ee 
