MORBIDAARIUM
Elus olla tähendab liigutada. Tõsta krobelise pinnaga hantleid, üks, kaks, kaheksa, neli
korda kakskümmend viis korda, et õigustada tundidepikkust küürutamist läpaka taga,
sõrmenukkide krampi kiskudes. Vuhiseda, suhiseda, tuhiseda piimakruuside,
püreetasside, lusikate, pudipõllede ja niiskete lappidega mööda korterit, enda järelt ei-
tea-kust koguaeg juurde tekkivaid piimakruuse, püreetasse, lusikaid, lapikesi ja pisikesi
nunnusid okse ja muidulögalärtse likvideerides. Ärgata kell kolm öösel, keeta piima,
toimetada pudel lapsele suhu ja kukkuda voodisse, et nägudeta uni tabaks kui
püssikuul.
Elus olla tähendab luua. Uut reaalsust. Iseend. Kõike, mida maailm sisaldab. Tunda, et
oled vaid värav-oled toru, mida kasutavad sünniks kõige hullumeelsemad ideed, mida
sa ise ei suudaks oma peaga kunagi välja mõelda. Karta, et kõik, mida sa ette kujutad
on päriselt olemas