Mees, kes teadis ussisõnu
«Mees, kes teadis ussisõnu» ei ole siiski lihtsalt padrikufarss ega loomanahkadesse ehitud
jant. Eesti ajaloo ja ajalooliste müütide desakraliseerimine annab tulemuseks romaani, kus ei
puudu teatav pamfletlikkus. Raamat on ka peategelase, uue ja vana maailma vahel heitleva
Leemeti (tõsi küll absurdne) kujunemislugu. Noor mees õpib nägema asjade suhtelisust ja
tegema kompromisse. Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate
äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu
tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et «nad unistavad teistsugusest elust» (olgu siis eilsest
või homsest), nagu märgib ussikuningas. Identiteet ei ole enesestmõistetav ei keskaegses ega
ka tänapäeva Eestis, mille pingeid ja väljakutseid siin pilatakse, nagu märgib oma harivas
järelsõnas tõlkija Jean-Pierre Minaudier.