M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
nädalat. Võib-olla polnud Tomi vaimne kõht iial tõsiselt selle autasu järele isu tundnud, kuid
kahtlemata oli- ta kogu oma olemusega juba ammu seda au ja hiilgust ihaldanud, mis sellega
kaasas käis.
Määratud ajal tõusis inspektor kantsli ees püsti, käes suletud lauluraamat, mille rahele oli
pistetud esimene sõrm, ja nõudis tähelepanu. Kui pühapäevakooli inspektor oma tavalist
väikest
kõnet peab, siis on lauluraamat tema käes niisama vajalik nagu vältimatu noodileht laulja
käes,
kes seisab kontserdilava esiplaanil ja laulab soolot, kuigi jääb saladuseks, mispärast see
vajalik on, sest niihästi lauluraamatut kui noodilehte ei käsuta vaene kannataja kunagi.
Inspektor oli kõhn kolmekümne viie aastane mees punaka kitsehabeme ja lühikeste punakate
juustega. Ta kandis kõva püstkraed, mille ülemine äär ulatus peaaegu kõrvadeni ja mille
teravad
nurgad kooldusid ettepoole samal kõrgusel suunurkadega -- tara, mis sundis otse ette
vaatama