Maailmas on väga palju erinevaid traditsioone, tavasid. Traditsioonid on tavad, mis on inimestele harjumuspäraseks saanud ja nad tähistavad neid. Traditsioonid on enamasti välja kujunenud meie vana-vanematelt. Samuti on ka palju erinevaid perekondasid, kes väärtustavad erinevaid asju. Minu perekonnale on traditsiooniliseks saanud jõulud, aastavahetus, 1.septembri tähistamine, munadepühad, kooli lõpetamised, igal suvel suguvõsa kokkutulek, sünnipäevad, nimepäevad. Muidugi saaksin siia veel ühtteist lisada, aga panin kirja kõige tähtsamad, mis meie perekonnas kõigil meeles püsivad. Jõulude ajal külastab meie perekonda jõuluvana, kuna mul on väikevend, siis see on rohkem temajaoks. Loomulikult on hästi palju süüa, käime ka õhtujooksul mõlemal vanaemal külas ja soovime ,,häid jõule!". Enamasti on jõulud meie perejaoks see aeg, kui terve perekond saab kokku ja meil on aega üksteise jaoks
umbes 40 000 perekonnanime, hiinlastel näiteks vaid umbes 5000. Eestlastele pandi esimesed perekonnanimed umbes 1800. aastal. Perekonnanimesid eelistati oluliselt rohkem kui eesnimesid. Saaremaal uuris perekonnanimesid Kairit Henno. Eesnimede kohta tegi soovituslikke loetelusid Julius Mägiste. 1960-1970. aastatel tegelesid paljud eesnimede uurimisega, sh Edgar Rajandi, Leo Tiik ja Helmut Tarand. Raivo Seppo andis 1994. aastal välja ,,Eesti nimeraamatu", hiljem raamatu ,,Nimed ja nimepäevad" ning käesoleval aastal ,,Nimeraamatu". Ärinimedega on tegelenud Eve Alender. Veidi on uuritud ka hüüdnimesid. On teada, et hüüdnimed ja nende tüübid muutuvad aja jooksul. Veel on olemas internetinimed ja varjunimed. Loomanimede uurimisel on täheldatud, et loomadele armastatakse panna kas poliitikute või tavalisi inimese nimesid.
Ta praegusel hetkel töötab Harju Maakohtus istungisekretärina. Tema teos "Pöörane Villemiine" oli 2003. aasta Virumaa kirjandusauhinna kandidaat. "Fredegunde, Neustria kuninganna" eest sai ta Eesti Kultuurkapitalilt autoristipendiumi. Praeguseks on ta kokku kirjutanud 15 teost, millest kõige uuem on ,,Vaikne pesake", mille ta avaldas 2016. aastal. Loomingud "Eesti nimeraamat"; 1994 "Hüatsintsõrmus"; 1995 "Ahvatluste oaas"; 2002 "Nimed ja nimepäevad"; 2002 "Pöörane Villemiine"; 2003 "Kuupaiste tütar"; 2005 "Fredegunde, Neustria kuninganna" 2006 "Elavad nimed"; 2008 "Öörahvas"; 2009 "Kümme patust"; 2009 "Köiest läbi käinud"; 2009 "Paradiisia Vabariigi hiilgus ja ..."; 2010 "Äikeserannik"; 2011 Elulugu pole internetis avaldatud, väga vähe infot raamatu autori kohta. Teose probleemid Villar Viiskand oli kaotanud oma ilmapoisi töö, kuna inimesed soovisid ainult vaadata kolme asja.
pärast iga obadust kõdiga välja. 8. Tõmba torni lilla lipp ja peleta kõik kõrvarõngast kandvad noormehed vette. 9. Puista rannalähedasse vette kotitäis kondoome ja karju siis kaldal, et randa ründab kõrvetavate meduuside parv. 10. Proovi elektriga kala püüda. *Töölepingu näidis: 1. Igasugune ületöö on keelatud. 2. Ühtegi tööd ei tohi teha puhketunni ajal. 3. Vabad päevad on esmaspäev, reede ja laupäev, samuti sünnipäevad ja nimepäevad. Arvesse lähevad nii töötaja kui ka tema pereliikmete tähtpäevad. 4. Tööpäeva pikkus on 8 tundi, see sisaldab 2 tunni pikkust lõunavaheaega, kahte kohvipausi ja poolt tundi riiete vahetamiseks. 5. Töötaja töötulemusi ei tohi mingil juhul kontrollida. 6. Sigaretid peavad olema tööl kogu aeg tasuta saadaval, sama kehtib ajalehtede kohta. 7. Palk tuleb alati ette maksta. 8. Töötajal on õigus kolmekuusele puhkusele.Vihmaseid päevi puhkusepäevadeks ei loeta. 9
Tule ja mõõgaga pealesurutud kristlusega tasapisi lepitakse, kuigi päris omaks siiski ei võeta. Ristiusk hakkab välja tõrjuma eestlaste paganlikke jumalaid. Paljuski aitab sellele kaasa kaotus Jüriöö ülestõusuga. Tekib omapärane segu paganlikest ja kristlikest elementidest. Kunagine haldjatekultus kantakse nüüd paljuski üle kristlikele pühakutele, kellelt oodatakse nüüd nii vilja-kui karjaõnne. Populaarsed on näiteks Tõnni-vakad. Samuti ühendatakse kristlik kalender ja nimepäevad kindla kombestikuga ja iidsete traditsioonidega. Rahvakalendri väljakujunemine. Ristiusk toob muutused eestlaste mõtlemisse. Kristlusele on ju omane hea ja kurja, jumaliku ja paganliku, vale ja õige, taeva ja põrgu selge vahetegemine, mis eestlastele on esialgu võõras. Paljuski selle tagajärjeks võib pidada ka eestlaste rahvausundi süngemaks muutumist. Ka seal astuvad välja uue tumedad jõud, pisuhänd näiteks.
alamsaksa keeles: Jaan Jahn. Põhiosa olid kanoonilised, piibli ja pühakute nimed (Helena Leena). XVIII saj vähenes kasutusel olevate nimede hulk miinimumini nt Mari ja Jüri. Rahvusvahelised nimed. Kirikuraamatutesse ilmub kandeid lapse nime kohta mugandamata kujul. 1850. A dokumentides võõrapärased nimed: Wilhelmine, Rosalie. Nimemoodi mõjutasid ka ilukirjandus ja kalendrid. Mood tekkis Tallinna, Tartu ja Viljandi kandis, hiljem levis mujale. Sooviti samastuda härrasrahvaga. Nimepäevad Eestis ja Soomes. Soomes kujunes traditsiooniks, Eestis mitte. Eesti nimed tulid esile 1880ndatest. Otsa tegid lahti Faehlmann ja Kreutzwald, kes eestistasid nimesid. Esimesed selged eestimeelsed kalendrid 1892, nimed Linda, Salme jne. 1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa nimetraditsiooni vastu. pärast hakkasid ka teistes kalendrites ilmuma tähtnimed. Suur osa pakutud nimedest ei leidnud kasutust. Tekkisid reeglipärasused
16. saj. keskpaigaks oli rahvaarv kasvanud 100 000-lt 250 000-le. Osa juurdekasvust ka saksa ja rannarootsi asustus. Rootslased said oma maa vabaks omandiks osta. 15 saj. keskpaigast vene asustus Peipsi põhjarannikul. Esimesed juudid 1333 a. , mustlased 16 saj. esimesel poolel. Eestlaste vaimuelu. Peale vallutust saksa mõjude pealetung kõigis kultuurivaldkondades. Võeti vastu ristiusk ja pühakud. Rahvas sidus kiriku kombeid varasemate arusaamadega. Pühakute nimepäevad (kirikupühad) seoti varasemate kommetega. Tuntuimaks, populaarsemates kohandatud pühakuteks sai Tõnn (Antonius)- koduloomade, sigade kaitsejanna-kes täitis haldja nrolli eraldi igas talus, kus koguti andmeid erilistesse Tõnni vakkadesse. 14. saj. kanti veel muinasaegseid nimesid. 15 saj. lõpul saadi eesti keelde mugandatud kristlikke nimesid (Andres, Jaan, Mart, Mihkel). 13 saj. asendati põletusmatused surnute matmisega kirikute juurde (rohkesti maeti ka kõlakalmetesse).
annaabi.ee 
