Nikli mürgisus ja tähtsus eluslooduses
Individuaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog Axel Fredrik Cronstedt Rootsi
looduslikust nikkelarseeniidist NiAs 1751. aastal.
Seda mineraali tunti juba palju varem saksakeelse nime Kupfernickel all ja seostati kiusliku
Saksi mäevaimuga (ligikaudses tõlkes on Kupfernickel „vana Nick’i vask“), kes ei lase sellest
maagist vaske sulatada. Tegelik põhjus seisnes asjaolus, et Kupfernickel (praeguse nimetusega
nikoliit või nikkeliin) oli väliselt väga sarnane vasemaagi koostisega Cu2O (mõlemad
mineraalid on ühesugust punast värvi).
Cronstedti avastus ei leidnud kaua aega tunnustust (teadlane suri enne seda 1765. aastal).
Puhtamal kujul eraldas nikli rootsi keemik ja metallurg T. Bergman 1775. aastal. Füüsikalised
omadused määratles täpsemalt alles 19. sajandi alguses J. B. Richter.
Saamine
Nikli saamise tehnoloogia oleneb suuresti kasutatavast toormest. Rakendatakse nii püro- kui ka
annaabi.ee 
