Ateismist Eestis
võiks olla.
Nii võiks ehk väita, ehkki ülima irooniaga, et nõukogude ateism, sellisel moel,
nagu ta jõudis rahvani - kirikuvastase võitlusena - oli seda tugevam kõigi teiste
seisukohtade ründamisel mida nõrgem ta oli enda seisukohtade kaitseks
rääkides. Sellisel moel võib vulgaarateismi pidada tõesti millekski eestlusele
omaseks, mis on omakorda viinud selleni, et maailmavaateliste küsimuste
lahkamisel räägitakse rohkem negatsioonides kui kirjeldavalt. Kumb sellise
käitumise puhul on primaarne, kumb sekundaarne - kas ateismi või eestlus -
jäägu igaühe enda otsustada.
Pärast maausust eemaldumist on üks osa eestlaste usundist - ametlik osa - olnud
alati rohkem või vähem sunduslikus rollis. Nii on see olnud kristlusega, sama
toimus jõhkramal kujul ka ateismi puhul, kus ateismikampaaniate puhul “tule ja
mõõgaga” pööramise paralleel on silmaga nähtav. Siia juurde: üks vulgaarateismi