M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
ümber vehkides ja sõprust otsides. Ega koerad pole pahad loomad.
Naise järele tuli väike neegriplika ja kaks väikest neegripoissi. Neil polnud muud seljas kui
takused särgid, nad hakkasid ema seelikust kinni ja piilusid mind ta selja tagant aralt nagu
neegrilapsed kunagi. Siis tuli majast joostes valge naine, umbes neljakümne viie või
viiekümne
aastane, palja peaga, kedervars käes. Ja tema järele tulid väikesed valged lapsed; need tegid
sedasama, mis neegrilapsedki. Naise nägu oli üleni naerul ja ta hüüdis mulle:
«Viimaks ometi sa tuled!»
Enne kui ma asjast arugi sain, pomisesin:
«Jah, proua.»
Ta haaras minust kinni ja kaelustas mind tugevasti; siis võttis ta mu käed ja raputas ja
raputas. Pisarad tulid tal silmadesse ja jooksid mööda nägu alla; näis, nagu ei jõuaks ta
küllalt kaelustada ega raputada. Seejuures rääkis ta vahetpidamatult:
«Sa pole sugugi oma ema moodi; ma uskusin, et oled. Aga taevas teab, mulle on see ükskõik;