Ülijuhtivus
Nähtuse avastas 1911. aastal Hollandi füüsik Heike Kamerlingh-Onnes, õieti tema doktorant Gilles
Holst, kes leidis, et veeldatud heeliumisse (temperatuur 4 K ehk 269 °C) paigutatud elavhõbeda
elektritakistus muutub hüppeliselt nulliks. Pahandanud doktorandiga täiesti ebausutavate tulemuste
pärast, istus juhendaja ise aparaatide taha ning tema hämmastuseks leidsid õpilase mõõtmised
korduvalt kinnitust. Leninumaid materjalid ülijuhtivuse saamiseks on NbTi (nioobium-titaan) ja
NbSn3 (nioobium-tina) sulamid. Tänapäeval rakendatakse ülijuhtivust laialdaselt
tuumamagnetresonantsspektromeetrites, tomograafides, jt., seadmetes.
annaabi.ee 
