Ta on alati olnud huvitatud õpetamisest, esiteks juura ja majanduse lektorina vahetult pärast ülikooli, siis kui meister kunstikoolis, mis ta Münhenisse organiseeris ja viimaks professor Moskva Ülikoolis. 1922.aastal võttis ta vastu õpetaja kohta juba kuulsas Bauhaus koolis, kuigi tema tunnid olid kauged tema tegelikust tegevusest. PARIISI PERIOOD Kuigi ta oli Saksamaa kodanik alates 1928.aastast,emigreerus ta Pariisi, kui 1933.aastal natsistid Bauhausi sulgema sundisid. Viimane ja üks parimaid töösid tema Saksa ajast on ,,Developement in Brown", nimi viitab tõenäoliselt pruunide särkidega natsistidele, kes pidasid tema kunsti suunda väärastunuks. Ta elas Pariisis korteris ja 1939.aastast sai temast Pariisi kodanik. Tema maalid sellel perioodil, mida ta ise eelistas pigem kutsuda konkreetseteks kui abstraktseks, olid justkui Münhenis elatud aja ja Bauhauses õpetatud aja süntees. See visuaalne keel, mille poole ta
Samuti jagas ta Viini ringi vaimustust Albert Einsteinist ja Bertrand Russellist. Viimane oli Popperi meelest suurim filosoof pärast Immanuel Kanti. Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja Anschluss'i kartuses Uus-Meremaale, kus ta sai Christchurchis Uus-Meremaa ülikooli Canterbury University College'i filosoofialektoriks. USA-sse ega Suurbritanniasse ei õnnestunud tal pääseda. Haige ema ja teised sugulased jäid Viini. Natsistid tapsid 16 Popperi lähedast sugulast. Uus-Meremaal tundis Popper end üksildasena ja maailmast äralõigatuna. Sellegipoolest jätkas ta oma uurimistulemuste avaldamist. Üks tema tolleaegne teos on "What is Dialectic" (Mis on dialektika), milles ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat. Teos "Historitsismi viletsus" (The Poverty of Historicism), mis ilmus raamatuna alles 1957, ründab jälle eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit
annaabi.ee 
