Eesti ilma NATO-ta
aasta enam iialgi ei korduks. Hetke seisu arvestades on meie
omariikluse suurimaks ohuks endiselt Venemaa, mis on hakanud sarnaselt Stalini-ajale
jõuliselt enda relvatööstust arendama. See on märk, et suur Idanaaber on muutumuas taas
tugevaks. Samas on ajalugu näidanud, et tugev Venemaa ohustab mitte aint Baltikumi, vaid
tervet Euroopat. Siinkohal ei saa taas mööda vaadata Gruusia sündmustest, mis andsid selgelt
mõista, et meie kartused ei ole ilmaasjata.
Paljud NATOskeptikud nurisevad, et 2% eraldamine SKP-st kaitsekulutustele on ilmselgelt
palju ning selle raha eesti võib arendada muud siseriiklikult olulist, kasvõi näiteks kultuuri.
Olgem ausad, aga arvestades mida me selle 2% eest saame, pole mõtet nuriseda. Väike osa
sisemajanduse koguproduktist enda kaitseks kulutada ei ole vastu taevast visatud raha.
Lõppude-lõpuks arendame me selle summa eest ju siiski enda riiki ja meie endi julgeolekut.