Tõde ja õigus I osa, Mari monoloog
seda. Mõnikord ma isegi kahetsen, et vargamäele perenaiseks tulin. Siis, aga
mõtlen jälle laste ning selle peale kuidas Andres Jussi haual raamatu kätte võttis
ning jumalasõna luges. See tegi mu meele väga hellaks. Oeh, no ei suuda seda
meenutada, pisarad kipuvad jälle peale...
Juss oli tore mees, mis sest, et tal kõverad jalad olid. Mäletan ikka, kuidas ma
noorena tema üle lõõpisin ning laulukesi tegin. Juss on mamma-pojuke,
nannipunnike! No, miks ometi nii läks, et teda enam pole. Ma tean, et käitusin
tema suhtes ülekohtult, kuid ei tea miks ma seda tegin. Nüüd ei ole mul Jussist
enam peale mälestuste midagi. Isegi Jukut ja Katat mitte.(pühin pisaraid)
Aitab nüüd pisarate valamisest, pean minema. Muidu veel lapsed näevad ning
seda ma ei taha. Lähen parem vaatan mida sulased teevad. Nendega olen ma
ikka hästi läbi saanud. Oskan alati neid kuulata ning vajadusel isegi nõu anda.
Aitab lobast!
annaabi.ee 
