Paul Bäumeri kiri
Sõjaväljale jäävad lebame kangestunud kujud. Osal puudub alalõug, mõni
lebab ilma käe või jalata, mõnel on kild puusaluu mitmeks tükiks rebinud, osa on ilma jäänud
poolest kehast, soolikad on segunenud märja mullaga, mõnest on alles jäänud ainult vereplekk
seinal. Vigastatutel pigistatakse kausside kaupa mäda haavadest välja. Raske on mõelda, et need
on veel inimesed või kunagi olid.
Huumor aitab meil taluda seda olukorda. Kui me näeme puidust kirste, siis me naljatame, et need
on seal meie jaoks. Kui keegi sureb, öeldakse, et ta viskas vedru välja. Teisiti me lihtsalt ei peaks
vatu.
Puhkusel olles ma tundsin, et ei suuda enam kohaneda tavalise eluga. Kodus oli kõik samamoodi
nagu lahkudes, lehitsesin kunagi laenutatud raamatuid, mida ma tagasi ei viinud. Õudsaid
mälestusi on liiga palju. Näen inimesi, kes pole sõjas käinud, kuid targutavad, kuidas seda võita.
Nad ei mõista seda, mis sõjas tegelikult toimub, missugune on olukord rindel
annaabi.ee 
