M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
232
«Mis see on?»
«See anti mulle selle eest, et ma hästi õppisin.»
Ta käristas pildi puruks ja ütles:
«Minult saad midagi paremat, saad piitsa.»
Ta istus natuke aega urisedes ja torisedes ning lisas siis:
«Oled sina aga vänge keigar! Voodi, ja voodiriided, ja peegel, ja vaibatükk põrandal, -- aga
su
lihane isa peab parkalihoovis sigadega magama. Ma pole iial näinud . sihukest poega.
Tõesõna, ma
nahutan sust hea hulga narrusi välja, enne kui sa asjast arugi saad, .Su tempudel pole ju otsa
ega
äärt. Räägitakse, sa oled rikas. Eeh? On's nii?»
«Valejutt, muud midagi.»
«Kuule, vali oma sõnu. Mu kannatus on otsakorral, nii et ära lora. Olen juba kaks päeva
linnas ja muud ei kuulegi, kui aina seda, et sina oled .rikas. Kuulsin seda juba kaugel mööda
jõge allpool. Seepärast ma tulingi. Homme annad raha mulle. Mul on seda vaja.»
«Mul pole mingit raha.»
«Vale