Inimese vari
Päike kõrvetas teda, vihm kallas talle kaela ja jäised tuuled Siis sõudis Maret ühel päeval kõrbenud kätega soldati üle jõe. See needis ja manas
panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma
kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis. neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus:
Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid. "Säh, su poeg saatis!"
Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele Mareti põlved hakkasid värisema.
unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta "Poeg - poeg -?" pomises ta. "Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu."
annaabi.ee 
