Arthur Milleri draama „Hind“
mõnigi kord tekitas pisarad silma, sest ta oskas nii naljakalt ennast väljendada. Kuid maha ei jäänud
ka teised näitlejad, sest ega ka tõsiseid osi pole lihtne mängida. Rahule jäin ka lava kujundusega.
Algselt kui ma nägin, et kogu lava on täis väga antiikset ja ilusat kraami, mõtlesin, et see on pisut üle
pakutud. Etenduse sisust aru saades, aga mõistsin, et tegelikult oligi just see väga tähtis komponent.
Olulist osa mängis etenduses ka plaadimängija, millel mängis „Naeruplaat“. Tahaks endalegi sellist
saada. Terve see aeg inimesed lihtsalt naeravad ja paratamatule hakkasin ma ka ise kaasa naerma.
Mulle väga meeldisid ka näitlejate riietused. Estheril oli seljas väga isus kostüüm, mis sobis talle
suurepäraselt. Ka Solomon oma kübara ja kepiga ei jäänud talle alla. Pisut häirivaks faktoriks oli see,
kui Solomony lavale tulekuga tuli suitsupilv, mis oli täiesti päris suitsu haisuga. Ma ei kannata seda,
sest pole harjunud sellises olukorras olema
annaabi.ee 
