On teisipäev ja ma istun matemaatika klassis. Tund pole veel alanud. Püüan kõike ümbritsevat oma peast välja saada. Mul on vaja keskenduda kontrolltööks, kuid ma ei suuda. Koridoris on ülemeelikud lapsed saavutamas läbi naerupahvakute aina kõrgemaid helikõrguseid. Minu ees istub mu mäletsev klassivend, kes sööb oma võileiba valjemini, kui keegi teine. Aknast paistab lumetuisune tänav lugematu hulga kiirustavate inimestega. Märkan ülekäigurada ületavat veripunase baretiga vanaprouat. Samal ajal kihutab mööda mattmust BMW nii kiiresti, et ka vanaproua juuksed, mis on külmast jäätunud, tarduvad hetkeks. Heliseb tunnikell ja hetkeks mõistan, et kontrolltööks kordamise asemel olin vajunud 20 minutiks mõttesse
Sue ütles, et Jack ei saanud kunagi ema juures olles midagi aru, ta oli tema vastu kohutav. Ta seletas, et kohutav sellepärast, kuna Jack ei teinud kunagi, mida ema palus. Jack vastas, et poleks teda unes näinud, kui temast ei hooliks, kuid Sue ütles, et ta nägi iseend unes – sellepärast tahabki Sue päevikusse vaadata, et näha kas ta on midagi Jack kohta kirjutanud. Jack päris läbi naerupahvakute, kas Sue käib all keldris kõigi oma pereliikmete kohta kirjutamas. Ta naeris edasi, kuigi teadis, et see ei ole naljakas. Ta pidi end naerma sundima, kuna Sue’l võis õigus olla ning see tekitas temas ebamugavust. 20. Mul oli tunne, nagu oleksin kaalutu ja võiksin minema hõljuda. (lk 99) Jack tuli tagaukse kaudu tuppa ning nägi Juliet elutoa laua taga istumas. Tom istus Juliel süles, pöial suus, ja ta kaela ümber oli seotud salvrätik nagu pudipõll. Julie
annaabi.ee 
