Millest olen elus rõõmu tundnud?
mida me ise soovime jäädvustada endi teadvustesse. Mälupildid meenuvad mulle vahepeal
isegi sellest east, mil olin alles jõmpsikas. Üksikud hetked, mis jooksevad silmeest öösiti
ärkvel olles läbi. Hetked, mis ma veetsin koos oma emaga. Mäletan veel, kuidas käisime õe,
venna ja emaga kelgutamas, kuidas ma kartsin mäest alla lasta, kuid olles ühe korra koos
venna ja õega koos alla lasknud, ei tahtnud ma pärast enam koju naastagi. Mälestused ongi
need, mis teevad meist terviku. Teevad meist selle kes me praegu oleme ja kelleks tahame
tulevikus saada. Oma elus olen rõõmu tundnud peaaegu kõigest, sest elu ise on juba
kingitust, mis peaks igaühele rõõmu tooma. Iial ei tea mida toob homne päev ja tuleb tunda
rõõmu sellest, mis sul on ja sellest kõvasti kinni hoida.
Alati on usutud ka ütlemist, et rõõm ja mured on kaksikvennad. Ilma mureta
poleks rõõmu ja ilma rõõmuta poleks muresid