Barokkmuusika ja tänapäeva muusika
Herbert
Eimert rõhutab 1960. aastal formuleeringuga uue muusika teine arengufraas ühest küljest
spetsiaalselt seriaalse mõtlemise uudsust ning teisest küljest seob mõiste "nüüdismuusika" laiemalt
alates 1945. aastast tehtud muusikaliste avastustega. Seevastu Leo Schrade ja Hans
Oesch rõhutavad mõistega eelkõige muusika uut algust pärast aastat 1945.
Alates umbes 1926. aastast on mõistet "nüüdismuusika" sageli teatud muusikasuundade õigustamise
huvides piiritletud kaasaegse muusikaga, mis oma väärtushinnangutes on seotud teistsuguste
muusikaliste tendentsidega. Hans Mersmann ja Heinrich Strobel pidasid Schönbergi
koolkonnast olulisemaks nii uusasjalikku (Paul Hindemith) kui ka neoklassitsistlikku (Igor Stravinski)
muusikat, kui ainsat kaasaegset muusikat, mis nii muusikalisest kui ka ühiskondlikust aspektist
hinnates teenis uut. Mõistele "nüüdismuusika" sellise ühekülgse tähenduse andmise vastu