Artikli analüüs - Mõttetute surmade hooaeg on alanud
veebruaril koos teiste lastega Põlvamaal keset Ruusa küla. Kelk libises tuletõrje veevõtu avale, mida
katsid vaid mädanenud lauad. Väikest Kristot enam pole...
Või meenutagem 26. jaanuaril hukkunud Dianat (22), kes kukkus Pärnus sanatooriumi Tervis
lähedal lumehangede varjus olnud nelja meetri sügavusse katmata kaevu. Või Maardus keset suve
maja taga kaevu uppunud noort naisterahvast... Kerli oli tänavu (aasta pole veel lõppenud!) juba
kuues inimene, kes kukkus mustavasse, vesisesse sügavikku, kust omal jõul väljapääsu ei ole.
Kaevu, millel peaks olema kaas peal, aga ei olnud. Kujutage ette, juba kuus sellist mõttetut surma!
Kui igal taasiseseisvumise järgsel aastal on samamoodi olnud, siis on oma elu viimastel hetkedel
näinud kaevutunnelist paistvat heledat, kuid lootusetut valgust üle saja inimese.
Eraldi küsimus on vastutus. Teadaolevalt pole seni veel kedagi sellise surma (tahtmatus)
põhjustamises süüdi mõistetud. Kas tõesti keegi ei vastuta