too oli käinud tüdrukuga kinos et kas tüdruk on temajaoks mõni lõbutüdruk või lipakas? Ida on elukogenud ja tahtis Aarnet õpetada kuid poisi kangekaelsus ei lasknud tädi õpetussõnu endale talletada ning tädi loobus sellest ja lasi Aarnel olla rikutud. Kuna tädi Ida nõukogude piirid nägid ette et noormees peab olema viks ja viisakas , õppima hästi , korrektne , ei õpi kahtedele ja ei käi väljas tüdrukutega musitamas. Ida suhtumine teistesse oli hea. Mia on neiu kellele on kaasa antud hea joonistus oskus. Maia on just tartusse kolinud ning Aarne hakkab teda jälitama. Maiale meeldis Aarne väga aga kahjuks ei tule nende suhtest midgi välja kuna Aarnele meeldib siiski Eda. Maia on väga enesekriitiline tüdruk. Ta arvab pidevalt et ta pole Aarne jaoks piisavalt hea ja ta arvab ka et ta ei oska absoluutselt joonistada ja tema pildid on koledad. Samuti arvas tüdruk et tema on süüdi
3.Lõppude lõpuks ei suutnud Ida talle nende aastate jooksul midagi õpetada, või siis Aarne ei suutnud tarkussõnu vastu võtta, omastada. Ehk siis Ida jättis noormehe tahtmatult rikutuks. Ja Aarne rikkus end ise oma kangekaelsusega ära. Selle lausega ta süüdistab tegelikult ennast, mitte Idat, kuigi ega ka Ida kõige paremate lahendustega alati välja ei tulnud. 4.Nõukogude aja piirid nägid ette, et õpilane on korrektne ja viisakas, ei käi tüdrukutega "väljas musitamas", ei õpi kahtedele, käib kodus nagu kord ja kohus jmt. Aarne oli juba aga nn uuest põlvkonnast ja eiras oma nõudlikku tädi ja reegleid, näitamaks, et tema saab ka teisiti (Sai ja ei saanud ka, pidi siiski õppima hakkama) 5.Teose põhiprobleemid on põlvkondade erinevused, ootused, "eeskirjad". Pidev enese otsimine, leidmine, kaotamine. Võitlus armastuse, enda, kodu ja kooliga. 6.Kirjutab väga läbimõeldult, ei ütleks, et verinoore kirjutatud
jõuab mulle kõik kohale . " Sa pole mind väärt ! " ütlen ma naerusuil ning kõnnin edasi lõpu poole , sinna , kus ootab mind õnn . Kas mäletad, kui aastaid tagasi armusid poissi läbi rate'i? Või poissi kes elas sinu naaber majas? Vandusite, et armastate ja olete lõpmatuseni koos, sa mõtlesid pulmadele ja lastele kes teil kunagi pidid sündima... mängisite täiskasvanuid, kõik tundus päris. Ütlesite, et armastate. Jalutasite ja rääkisite maast ja ilmast. Käisite nurgataga musitamas, kõik tundus nii lihtne. Kui suvevaheajal reisisid vanavanemate juurde, veetsid oma suvest poole seal, kirjutasite msnis kui palju te igatsete, rääkisite kuidas läheb jne. Aga mis nüüd on saanud? Enam ei ole midagi nii lihtne. Sa tutvud Temaga, ja sa tunned seda oma sees. Enne vandusime armastust nagu küsiks sõbralt kommi, nüüd aga vannume armastust pisar silmas. Rääkisime kui palju me igatseme üksteist, aga alles nüüd te
annaabi.ee 
