Muinasjutt kolme krokodilli nahast
teistest veel pisem ning ei olnud sugugi krokodilli nägu. Teised krokodillid kiusasid Urkut tema
teistsuguse välimuse pärast ning ta pidi alatihti üksi olema. Aastad möödusid ja krokodillid
kasvasid, aga Urku oli siiski peenem, väiksem ning siledama nahaga.
Ühel päeval kui kolm krokodilli olid omale lõunasööki otsimas juhtus midagi ebatavalist. Väike
kroko nägi kedagi puude taga luusimas, kuid keegi ei luuranud teda, vaid jälgiti tema vendi
matsakat Mirkot ja Murkut. Urku sibas mööda veealust vaikselt ja märkamatult vendadele
lähemale, et neid ohu eest hoiatada. Õnneks vennad märkasid seda ja nad said põgenema, küll
aga krokodilli küttijad üritasid neid veel kätte saada ja nüüd nad jahtisid ka pisikest Urkut.
Küttijatele tundus tema nahk isegi kallim ja kuna ta oli ka pisike eeldasid nad, et tema saavad
nad kindlasti kergelt kätte. Kuid nii ei läinud. Urku oli küll pisike kuid väga nutikas ja kaval
erinevalt teistest krokodest.