M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
Iga viide mõrvale
ajas
talle judinad peale, sest tema rahutu südametunnistus ja kartused panid ta peaaegu uskuma, et
need märkused tehti tema kuuldes «katseks». Ta ei taibanud küll, kuidas võidi aimata, et ta
mõrvast midagi teab, kuid siiski ei suutnud ta end nende juttude keskel mugavalt tunda. Need
ajasid talle kogu aeg külmavärinad ihule. Ta kutsus Hucki kõrvalisse kohta, et temaga
kõnelda.
Tundus kuidagi kergendusena oma keelepaelad veidikeseks lahti päästa ja murekoor-mat
kaaskannatajaga jagada. Pealegi tahtis ta veenduda, kas Huck on sõna pidanud ja vaikinud.
«Huck, käs sa oled sellest kunagi kellelegi kõnelnud?»
«Millest?»
«Tead küll, millest.»
«Oh, muidugi ei ole.»
«Ühtegi sõna?»
«Jumala tõsi, mitte ühtainsatki sõna. Miks sa küsid?»
«Noh, ma kartsin.»
«Me ei elaks ju kahte päevagi, Tom Sawyer, kui sellest teada saadaks. Sa tead seda isegi.»
Tomi süda muutus kergemaks. Veidi aja pärast küsis ta:
137
annaabi.ee 
