ning kuritegevuse näol. Samuti on Eestis kõrge protsent HIVi nakatunuid, mis aga takistab jätkusuutlikust. Kui seda kõike arvesse võtta, peame tõdema, et oleme heaoluriigi staatusest kõvasti maas. Kuid Eesti siiski püüdleb vaikselt selle poole, toetades töötute ümberõpet ning täiendkoolitusi, loodud on karjäärinõustamiskeskused ja töötute bürood. Luuakse munitsipaaleluasemeid, võimaldatakse paremaid tingimusi erivajadustega inimestele ja lastekodulastele. Kuritegevuse vastu on meil olemas kohtusüsteem ja organisatsioonid kodanike kaitseks. Kui 20. sajandi keskel oli heaoluriik saanud laia leviku oli Eesti võõra võimu all ja ise selliseid otsuseid ellu viia ei saanud. Ükski riik ei saa olla läbinisti halb ja sallimatu. Negatiivne torkab lihtsalt paremini silma. Kokkuvõtteks ütleksin, et heaoluriik on
Eestis jagatakse toetusi neile, kes oma eluga ise toime ei tule. Minu arvates see näitab, et Eesti on heaoluriik. Kuigi samal ajal osasid valdkondi üldsegi ei toetata ja raha saamiseks pöördutakse rahva poole, et neile annetataks vajalik summa. Eriti käib see ravi eesmärkidega toodete ostmise kohta. Heaoluriigis pakutakse ühiskonnale erinevaid tasuta teenuseid. Heaoluriigis pakutakse tasuta tervishoidu, haridust, sotsiaalhoolekannet ning munitsipaaleluasemeid. Ka Eestis pakutakse neid teenuseid mingil määral. Haigekassa kompenseerib ravi lastele kuni nad saavad 19 aastaseks, samuti mingi osa ravimitest ka makstakse kinni pensionäridele. Kuid siiski töötavatele inimestele ei kompenseerita ravikulusid riigi poolt ja vaid vähesed firmad pakuvad ravikindlustus teenust. Eesti öeldakse, et haridus on tasuta, aga mina nii ei ütleks.Eriti kallis on haridus neile, kes ei ela oma kooliga samas linnas ning selletõttu elavad näiteks ühikates
annaabi.ee 
