"mullikambriteks" - 1 õppematerjal

Elementaarosakeste jälgimise ja registreerimise meetodeid

Kui üks eespool mainitud suurustest on teada, saab arvutada ka teise suuruse. Näiteks, osakese laengu ja jälje kõveruse järgi saab leida osakese massi.[1] Mullikamber Ameerika teadlane D. Glaser soovitas 1952. aastal kasutada osakeste jälgede kindlakstegemiseks ülekuumutatud vedelikku. Ülekuumutatud vedelikus tekivad suure kiirusega liikuva osakese poolt tekitatud vedelikuioonidel aurumullikesed, mis muudavadki osakese jälje nähtavaks. Sellist tüüpi kambreid hakati nimetama mullikambriteks. Lähteolekus on vedelik kambris suure rõhu all, mis takistab vedeliku keema hakkamist, vaatamata sellele et vedeliku temperatuur on atmosfäärirõhule vastavast keemistemperatuurist kõrgem. Rõhu järsul vähendamisel osutub vedelik ülekuumenenuks ja on lühikest aega ebapüsivas olekus. Laetud osakesed, mis tungivad mullikambrisse just sel ajal, tekitavad aurumullikestest koosneva jälje. Vedelikuna kasutatakse põhiliselt vedelat vesinikku või propaani