"mullikambrite" - 1 õppematerjal

Elementaarosakeste jälgimise ja registreerimise meetodeid

tõttu on osakeste teepikkused küllalt lühikesed ning isegi suure energiaga osakesed jäävad kambris seisma. See võimaldab jälgida osakese järjestikuste muundumiste seeriat ja osakese poolt põhjustatud reaktsioone. Osakeste jäljed Wilsoni ja mullikambris on peamised allikad, kust saab informatsiooni osakeste käitumise ja omaduste kohta. Elementaarosakeste jälgede vaatlemine jätab sügava mulje, tekitab mikromaailmaga kokkupuute tunde.[1] Emulsioonimeetod Wilsoni ja mullikambrite kõrval kasutatakse osakeste registreerimiseks paksukihilist fotoemulsiooni. Kiirete laetud osakeste ioniseeriva toime tõttu fotoplaadi emulsioonile avastas prantsuse füüsik A. Becquerel 1896. aastal radioaktiivsuse. Emulsioonimeetodit arendasid edasi nõukogude füüsikud L. Mõssovski, A. Zdanov jt. Fotoemulsioon sisaldab suure arvu hõbebromiidi mikroskoopilisi kristallikesi. Kristallikesse tungiv kiire laetud osake lööb üksikutest broomi aatomitest elektrone välja