Paul Haavaoks “Suvised nurmed”
Viljapeks
Masin undab, oigab, rappub,
köhib kõrred kõrist lahti.
Värab õhk ja maapind vappub.
Tuiskab tolmu, kõlkaprahti.
Hangujatel näod on hallid.
Kostab sõelte kigin-kägin.
Nagu ikka, põhuvallil
pahmab poisikeste vägi.
Küll on kaalujatel kiire. . .
Las need mehed saavad vatti,
aga varesed ja hiired
ärgu viljast lootku matti!
Pihus hang ja valla kaelus
vaatab tööd kolhoosivana:
siin on midagi, mis paelub,
näole muheluse manab.
Hea, et avarad on aidad,
salved suured! mõtleb papi.
Jänni jäävad, poistemaidad,
tuleb endal lüüa appi.
Kommentaar: See luuletus köitis mind kõige rohkem, kuna see kirjeldab täpselt seda
tegevust sel ajal, kui olid veel kolhoosid ning luuletus on kirjutatud nii, et seda on
mõnus lugeda ning luuletuse sisust saab igaüks aru. Luuletus haakub minu eluga kohati,
sest kolhoosis ma tööd teinud ei ole ja ei oleks saanudki, sest need kadusid enne minu
sündi
annaabi.ee 
