M.Twain Tom Sawyeri seiklused, terve raamat
hoidma.
Vähehaaval hakkas väsimus end tunda andma. Lapsed püüdsid seda mitte tähele panna, sest
hirmus oli mõelda istumisele, kui aeg oli nii kalliks muutunud. Liikumine mingisuguses
suunas,
ükskõik millises, tähendas vähemalt edasijõudmist ja võis vilja kanda, kuna istumine tähendas
surma kutsumist ja selle tuleku kiirustamist.
Viimaks keeldusid Becky nõrgad jalad teda edasi kandmast. Ta istus maha. Tom jäi tema
juurde
ja nad kõnelesid kodust, sõpradest, mugavaist voodeist ja kõige rohkem -- valgusest! Becky
nuttis
ja Tom murdis pead, kuidas teda lohutada, kuid kõik tema julgustused olid juba tuntud ning
kulunud ja kõlasid pigem pilkena. Väsimus rõhus Beckyt nii raskesti, et ta unne suikus. Tom
rõõmustas selle üle. Ta istus ning vaatas tema murelikku nägu ja nägi, kuidas see meeldivate
unenägude
mõjul leebeks ning loomulikuks muutus; vähehaaval tekkis naeratus ja jäi püsima. See