Gottfried Wilhelm Leibniz
Tema filosoofia sai alguse katsest sünteesida antiik- ja uusaja maailmavaateid.
Leibnizest sai 17. Sajandi filosoofia lõpuleviia ning Saksa klassikalise filosoofia eelkäija.
Lükkas tagasi Descratesi tuginemise ''selgetele ja aredatele ideedele''
Leibnize järgi tagab teadmise objektiivsuse ja tõesuse loogiline tõestus. Tõesena saab võtta
ainult seda, mis on rangelt tõestatud või läbi kogetud.
Monadoloogia
Leibnisi metafüüsikasüsteem on substantspluralislm, mis sai nimeks monodoloogia. Monaat
on ühtne objekt.
Leibnize järgi on olemasolevate nähtuste aluseks monaadid. Kõik monaadid on lihtsad ega
sisalda osi ning neid on lõpmatult palju. Monaadidel on kvaliteedid, mis eristavad neid
üksteisest- kaht absoluutselt samasugust monaati pole olemas.
Monaadid on ka inimeste sees.
Hinged on Leibnizi arust ''Universumi elavad peeglid'' ent mõistusega hinged on Jumala
kujutised.
Jumal ja ettemääratud harmoonia
Loodust tõlgendas Leibniz Jumala harjumusena