Tänu kellele pole meil kodusõda
puhul pole küsimus mitte ainult poliitikas, vaid "meie isamaas".
Keelekasutus Serbias taandus demagoogiale, retoorilistele küsimustele ja
hüüatustele "äravalitud rahvast", kes astub vastu oma saatusele. Tekkisid
enesehaletsus, ultimaatumid, vägivalla õigustamine,
konspiratsiooniteooriad jne.4 Niisugune retoorika lõi serblastele nii
Serbias, Horvaatias kui Bosnia-Hertsegoviinas tugeva "rahvusliku
konsensuse", suurendas aga ühtlasi viha ja halvakspanu "mitteserblaste"
vastu ning see viis Kosovo provintsi autonoomia kaotamiseni,
koonduslaagrite ja etnilise genotsiidini. Nagu osutab Heather Rae:
"Bosnia-Hertsegoviina etniline puhastus ratsionaliseeriti ideoloogiate
"Serbia serblastele" ja "kõik serblased ühte riiki" kaudu."5
Seesama enesehaletsus, pilt "vaprast Eestist, kes ometi julges selja sirgu
ajada", "Euroopast, kes meid ei mõista", "unikaalsest ajalookäsitlusest"
ning mõtete ja kavatsuste omistamine teisele etnilisele kogukonnale ilma
annaabi.ee 
