Cool jazz
aastate algul kujunes bebop'ist välja muusikastiil mis sai
nimeks cool jazz. Käibel on ütlus: mängida jahedalt olemata seejuures
külm. Vastukaaluks bepop'i lärmakusele oli cool jazz rahulikum ja
emotsionaalselt vaoshoitum. Phkpillide kõrgeregistri asemel eelistati
keskmist, madalat, kõla oli mahe ja vahel isegi tuhm, kasutati
tagasihoidlikke atakke ning vähest vibraatot. Hakati kasutama jazz-
koosseisu jaoks ebatraditsioonilisi pille nagu flööt, vibrafon,
baritonsaksofon ning isegi mitsasarv ja oboe. Cool jazz'i palad olid
pikemad ja toetusid enam arrenžeeringutele. Loobuti hoogsast
edasirühkivast rütmist, ideaaliks sai vaoshoitud, põhirütmist justkui
mahajääv pulss. Harmooniasse tungisid mitme helistiku üheaegne
kasutamine ja ning kindla helistiku puudumine heliteosel.
See trend ilmnes esimesena trompetist Miles Davise mängus.
Noorukina mängis ta Charlie Parkeri 1945. aasta kvintetis, aimates järele
Dizzy Gillespie’ närvilist stiili