Nad on tundelised, pealiskaudsed, isukad ja veetlevad olevused, kes peavad meelsasti sõjaveterane kangelasteks ja on valmis neile anduma, tänulikud, et mõni selline neid peaks tahtma. Tundsin lugedes kõhedust, et ainsad päriselt reaalsust tajuvad tegelased, kellega end samastada, olid selles raamatus (peale autori enda) vaid rohelised mehikesed Tralfamadore'i planeedilt. Feminist minus pidi pettuma. Oma mitmekihilisusega, kus autor lubab lugejal vaadelda ka kirjutamise enese protsessi ja kus eksisteerivad korraga mitu reaalsust sõja reaalsus, peategelase hilisem elu, elu teisel planeedil ja autori päriselu sinna sisse põimituna pakub ,,Tapamaja" kõigile võimalusi äratundmiseks, paralleelide vedamiseks kaasaja ja oma eluga, ning mis peamine õppuse võtmiseks ajatutest kogemustest. Eks küsi igaüks neidsamu küsimusi iseenese kohta ja see on raamat, kust saada häid vihjeid vastuste leidmiseks.
Avatus tõlgendamisele annab äratundmisrõõmu ja seda minul isiklikult juba esimese lausega. Edaspidine küll kindlustab tõlkerada, kuid sealgi on mitmeid inerpretatsiooni teid. "Metamorfoos"on eraldiseisev reaalsus, ta on maailm, mis jääb pikaks ajaks püsima mõtteisse. Ettekujutlus, mille Kafka maalib, on ainuomane ning emotsioon, mis sellest alles jääb, on autorlik. Sõnu novelli kohta on palju, nagu ka emotsioone ning mõtteid, võrdväärselt teose mitmekihilisusega. Nagu iga hea raamat, nii ka "Metamorfoos" ajas mind naerma, tegi kurvaks, pani mõtlikuks ning lõpuks ka sokeeris. Vastoluliselt, kutsus ta minus antud tundeid esile läbi sinise filtri, mis muutis maailma külmaks ja kaugeks. Mu käed justkui oleks veninud, sest kogu see aeg, kui ma lugesin, tundsin ennast eemal olevat, kuid kõik, mis seal toimus oli mu kätevahel. Käte, mille kaudu kõik emotsioonid ka mu peani jõudsid. Ka see on plusspunkt, et ta minuga mängis nii suure kontrastiga.
annaabi.ee 
