Surmatants
rüüstamised sundisid inimesi surmaga arvestama ning sellele pidevalt mõtlema, oma enda
surm oli kõigile lähemal, kui me praegu seda ette kujutada oskame. Must surm ehk muhkkatk
jõudis Aasiast Euroopasse 1347.a. ning surmas paari aasta jooksul tõenäoliselt rohkem kui
kolmandiku Lääne-Euroopa elanikkonnast. See varjutas Euroopas veel tervet hilisemat
ajajärku ning muutis kõigele käegalöövaks mitmeid põlvkondi. Surmatants manitses meie
minevikusugulasi mõtlema surmale, irvitav luukere, nagu äraviijat kujutati, hoidis kinni kõigi
käest. Surmasid kujutati sageli koos ussidega, inimeste põrmu mullastajatega; surmatantsu
kommentaar oli üks ja ainus: «Mõtle hetkele, mil sind enam ei ole ja mõtle sellele, mida sa
peaksid kohe nüüd teistmoodi tegema.» Pärast 14. sajandit oli peaaegu igas Euroopa riigis ja
linnas oma surmatants. Omal ajal võis maalil olla kuni 50 figuuri. Keerulise ajaloo käigus
säilis teosest 7,5 meetrine pannoo
annaabi.ee 
