Mees, kes teadis ussisõnu
Metsa ja küla ähvardab üks ja seesama hullus: nostalgitsejate
äärmuslikkus ja progressimeelsete radikaalsus panevad mõlemad vere voolama. Selle raamatu
tegelaste tõsine haigus seisneb selles, et «nad unistavad teistsugusest elust» (olgu siis eilsest
või homsest), nagu märgib ussikuningas. Identiteet ei ole enesestmõistetav ei keskaegses ega
ka tänapäeva Eestis, mille pingeid ja väljakutseid siin pilatakse, nagu märgib oma harivas
järelsõnas tõlkija Jean-Pierre Minaudier.
Tegelikult on «Mees, kes teadis ussisõnu» üks meie aja paremaid üksilduseromaane.
Maailmaga pahuksisse sattunud Leemet jääb ju ihuüksi. Teda ei mõista ei ema, parimad
sõbrad (olgu inimesed või ussid) ega ka naised, kellest ta sisse on võetud. See just
ongi ühe maailma lõpp, nukker ja naeruväärne – arusaamatu. Igas mõttes imeline.
Nagu ka Andrus Kiviräha talent.
Nils C. Ahl, Le Monde des Livres
annaabi.ee 
