Vikerkaar ja virmalised
me samuti enam ei näe.
Kui päikesekiir läheb hõredamast keskkonnast tihedamasse (õhust vette), siis
päikesevalgus jaguneb paljudeks erinevaks spektri värvuseks ja iga värvi valguse kiirus
sõltub selle sama valguse sagedusest. Violetne valgus murdub veepiisas nüridama
nurgaga ning punane teravama nurgaga all. Kui igat värvi valgus läheb uuesti tihedast
keskkonnast hõredasse, siis see uuesti murdub ning levib edasi. Tänu valguse
murdumisele ja valge värvuse jagunemisele mimeks värvuseks, me näemegi vikerkaart.
Virmaliste teke on samuti seotud päikesekiirgusega. Kui päikese ,,keemise" ajal toimuvad
n.ö. ,,paugud", siis laetud osakeste voog levib päikeselt üle kosmose. Maa magnetvälja
poolused tõmbavad neid enda poole kuid ühelt pool maa geomagnetvääli enamik osakesi
tõukab eemale. Mõned aga ikkagi pääsevad maa atmosfääri. Kui need osakesed põrkuvad
atmosfääri gaaside osakestega, siis siit tulenevad erinevad valguskiirgused.
annaabi.ee 
